Ajast, mil ma olin kuue kuu vanune[1] teadis mu maine ema rääkida ühe minuga aset leidnud loo. Selleks ajaks oli ta olnud mu maise isaga abielus kuskil 1,5 aastat. Nad elasid mu isaema kahekordses majas, teisel korrusel olevas isa endises poissmehe korteris.
Niisiis selles korteris, piibellikus mõttes "ülemises toas" (vt Ap.2:1-4) üks kord oli mu ema pannud mu voodile. Ja ma olevat vaadanud üles lakke ja naerma hakanud. Esmalt seda lugu kuuldes mõtlesin et see oli see kui imikud näevad midagi ning hakkavad naerma aga mu maine ema seda mulle rääkides ütles, et tema ei saanud minu tookordsest käitumisest aru kuna reaalselt laes polnud midagi mille üle võiks naerda. Hiljem ta arvas et äkki võis see olla mingi valguse mäng lakitud puidust lae pinnal.
Kuigi ma kuulsin seda lugu oma ema käest aastaid tagasi, olen ma käitunud Maarja, Jeesuse ema viisil, “ kes pidas meeles kõik tema poja kohta räägitud lood nende üle mõtiskledes (vt Luk 2:19) ja hoidsin neil alal selle aja jaoks kui Jumal aitab mul neist aru saada ning mu elu pusle kokku panna.
Olles nüüd olnud mõne aja seotud prohvetliku õpetusega, olen õppinud oma taevase Abistaja[2] abiga mõistma prohvetlikke olukordi. Ja ma usun et Issand on andnud mulle prohvetliku arusaamise sellest mis antud loos tegelikult aset leidis. Üks prohvet ütles kunagi ühel oma loengus et inglid võivad esineda valgusesähvatustena ja võivad mängida valgusega. Ma usun et tol korral sel momendil hakkasin ma seda valguse mängu nähes naerma kuna mu vaim selle väikse imiku kehas mäletas varasemat Taevas aset leidnud ingellikku valguse mängu, mida ma olin näinud vaimse olendina seal olles.
