Minu siia ilma tulek ja sellele eelnenust.

 

Psalmide raamatus, Taavet ütleb iseenda kohta et "Sinule [Jumalale] ma olen toetunud sündimisest,
Sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates,(Vt Ps 71:6).  Lühidalt öeldes, minu tulek siia maa peale sisaldas ka palju Jumalale toetumist nagu rääkisin oma maise poolvenna julgustamise loos ning saan ka siin rääkima.

Selle Vana Testamendi kirjakoha kinnituse või tõendusena, mõned aastad tagasi kohtusin Issanda juhtimisel ühe armsa õega Kristuses, kellest sain hiljem teada et ta oli olnud mu ema ämmaemand ning vaatas tema järgi kui ta kandis mind ja ka aitas mul tulla siia ilma ning oli ka hiljem toeks. Kuigi mu ema rääkis mulle osa detaile seoses mu sündimisega siia ilma, ei öelnud ta kõike ning tänu sellele ämmaemandale sain teada rohkem detaile seoses oma ema raseduse ning enda "siia ilma tulemisega". 

Niisiis maise aja järgi, minu bioloogiline ema ja isa eostasid 18nda  jaanuari paiku 1984 a (gregoriaani kalendri järgi). Heebrea kalendri järgi oli see 8nda Shevati paiku 5744 a.  Number 18  ehk siis  number 9- on üheksa vaimuvilja ja   number  8  on uue alguse number. 

Seda kirjutades mõistsin et minu ema jaoks minu saamine, oli uus algus mida ta oli igatsenud abielludes minu isaga.  Loomulikult ma ei tea seda mis leidis aset mu ema peas selle järel kui ta sai teada et ta ootab last. Samas olen ma kindel et väga palju tundeid tuli tal uuesti läbi elada - oli ta ju teinud ühe abordi ennem minu eostamist- ühe sõnaga see tähendas talle tohutuid väljakutseid.  

  Numbrite tähendusega seoses veel, Shevati kuu on 11.kuu heebrea religioosses kalendris ning number 11 on seotud prohvetlikkusega. Ehk siis ma ei ole enam üldse üllatunud miks ma tunnen kõige enam vaimset sidet just prohvetlikuga kui mingi muu vaimse asjaga.

Aga see lugu ise sai alguse ajal, kui mu väike füüsiline ihu oli olnud mu ema üsas umbes 11 nädalat ning mõned arstid olid avastanud emal mõned terviseprobleemid  ja osa neist hakkasid soovitama mu emale aborti.

Aga mu ema raseduse järgi valvav günekoloog kuulis Jumalat talle ütlemas:" Ma tahan et see laps jääks elama." Selleks ajaks oli ta olnud Jumala laps juba kolm ja pool aastat - ta oli päästele tulnud  1980ndatel aset leidnud Effata. Küsides talt mis ajahetkel Jumal talle ütles seda et ta tahab, et ma ellu jääksin ei osanud ta öelda konkreetset vastust-tal on mäluga probleemid. Aga ma ise arvan et see võis aset leida ajal, mil ta oli jõudnud tagasi oma kabinetti selle vestluse järel minu ema teiste arstidega seoses minu ema tervisega ning  võib-olla palvetas Jumala ees, millist otsust teha. Kristlikule arstile on abordi tegemine nagunii raske asi.  

Peale seda kui ta oli Jumalalt kuulnud, ta oli küsinud Issandalt tarkust kuidas seda teha ning seejärel oli ta rääkinud mu emaga küsides, kas ta tõesti tahab hoida oma laps alles või mitte. Kuna mu ema oli oma ämmaemandat usaldama hakanud (see oli tema puhul harukordne kuna arste ta tavaliselt ei usaldanud) siis ta ütles et ta tahab mind alles jätta ning mainis ka seda et kopsuarst tahaks et ta aborti teeks aga et ta ei taha seda teha kuna ei taha olla mõrvar.  See reaalsus tundus nüüd talle selge olevat kuna tegelikult oli ta kogenud juba ühte abordi järelmõjusid oma minevikus.

Minu emaga rääkimise järel pöördus ämmaemand uuesti minu ema abordi suhtes otsuse langetava arsti kolleegiumi poole meditsiiniliste argumentidega teemal, miks abort oleks mu ema tervisele kahjulik.
Selles haiglas oli antud ämmaemand tuntud tugeva patoloogilistele ehk meditsiiniliselt komplitseeritud sünnitustele spetsialiseerunud  arstina ning teistele arstidele Tallinna keskhaiglas oli juba teada see, et kui ta midagi ütles siis nad peaks teda kuulda võtma. Mingis mõttes neil oli tema suhtes respekt tema minevikus aset leidnud surmalähedaste kogemuste tõttu. Niisiis vaid tänu sellele ämmaemandale Issandalt tulnud suunisele jäin ma ellu.  

Sellelt ämmaemandalt kuulsin ka et mu ema oli ennem minu ilmale tulemist ka kaks korda haiglas oma tervise probleemide tõttu - ta põdes astmaatilist bronhiiti ning muid asju, millest ma teadlik ei ole.

Raseduse lõpukuupäeva lähenedes oli teada et just see ämmaemand saab olema arst kes mind siia ilma vastu võtab - kuna  just tema oli  spetsialiseerunud patoloogilistele sünnitustele. Kui aeg täis sai, pandi ta haiglasse üks nädal varem ennem õiget aega nagu oleks 12ndal oktoobril lapse kättesaamiskuupäev.  

Niisiis tulin ilmale gregoriaani kalendri järgi 18ndal Oktoobril 1984 a. Tallinnas, Keskhaigla nimelises haiglas. Sel ajal sündinud laste märkmiku andmeil oli pandud mu sünniajaks 22.10 (mu ema jutu järgi oli see 21.50). Mõne aasta eest õhutas Issand mind kontrollima oma sündimise kuupäeva heebrea kalendri järgi. Seda tehes sain teada, et see on    22ndal  Tishri  aastal 5745. Sel ajal oli    Shmini Atzereti püha, see on  Lehtmaja pühade 8.päev.  Ma tean hetkel et number 9 on seotud Gal 5:22-23 mainitud üheksa vaimu viljaga ja number  22 on mingit viisi seotud  Ps 22 .

Kuna aga mu siia ilmale tulek tegelikult aset leidis, on tegelikult omaette lugu oma komplitseerituse tõttu siis mainin siinkohal ära veel ühe episoodi. Esiteks sain teada et minu ilmale tulemise juures oli olnud terve arstide meeskond, kes kõik pidid midagi tegema. Kui ma emaüsast väljusin oli mu nabanöör olnud kolm korda ümber mu kaela keerdunud. Ema hingamisprobleemide tõttu oli tema olnud hapniku maski all. Kuna vastsündinu kaela ümber keerdunud nabanööri eemaldamine on omaette komplitseeritud protsess siis oli nii ämmaemandal kui ülejäänud arstide tiimil paralleelset nii minu kui mu emaga tegeleda. Minu jaoks on huvitav selle asja juures aga see, et isegi Piibel mainib Ekk.4:12 et kolmekordset lõnga ei ole lihtne katki teha.  
  

See ämmaemand mainis ka et peale minu nabanööri läbilõikamist oli olnud hetk mil ma ei hakanud kohe hingama oma kopsudega aga siis ta olevat midagi minuga teinud -võib olla pani mulle ka hapniku maski-  ning ma olin hakanud hingama.

Minu ilmatuleku ajal oli kõnealune Keskhaigla muutumises- kuna nende endi hoone oli remondis siis sünnitusosakond asus ajutiselt Mustamäe haiglas - sain sellest teada Tallinna Keskhaigla naiste kliiniku ajalugu lühidalt  tutvustavast raamatust (1997:52). Seda uuesti üle vaadates tundus mulle et see ei olnud mitte juhus et see asi just nii oli vaid et sellel on mingi kõrgem tähendus. Praegusel ajal olen  oma elus tihti imestanud miks ma olen sageli just millegi alguse või lõpu juures. Aga see detail tundub andvat mulle vastuse - ma sündisin juba muutuse keskel.

Eelmisel aastal kui ma olin 28 aastat hiljem saanud sellest ämmaemandalt teada enamuse detailid ja tegin internetis otsingu selle nabanööri asja kohta, sain teada et see asi kui nabanöör ümber lapse kaela on keerdunud võib olla väga ohtlik nii emale kui ka lapsele. Selle komplikatsioonideks võivad olla hapniku puudusel tekkida võiv ajukahjustus mille tulemusel laps ei hakka nt käima või rääkima.  
Seda informatsiooni lugedes kogesin tohutut tänutunnet kuna vaid Tema armust ja oskusliku ämmaemanda tõttu, räägin ning käin ma täiesti normaalselt.
Kuigi jah seoses seljaga oli mul väike sünnitrauma mille vastu ämmaemand oli organiseerinud mõneks kuuks erilise mähise mu selja alla. Praktikas tähendas see seda et ma sain seda haiglas olles vaid kuid kodus ema seda ei jätkanud. Hiljem teraapias kõike juhtunud analüüsides - kus osales ka siin loos mainitud ämmaemand küsisin ma temalt et kas mu seljaga on kõik korras ning ta ütles et kõik on kokku kasvanud aga kindluse mõttes võiksin käia arsti juures.  

See oli siis mu sündimise lugu.  Ajal mil Jumal seda meenutama mulle hakkas, osalesin ühel  Burn 24x7 aset ülistuskoosolekul Berliinis 2010 Oktoobris kus Jumala abiga sai tehtud pilt sel ajal aset leidnud Issanda hoidmise kohta.


 

Esimene kokkupuude inglitega.

  Ajast, mil ma olin kuue kuu vanune[1] teadis mu maine ema rääkida ühe minuga aset leidnud loo. Selleks ajaks oli ta olnud mu maise  isaga abielus kuskil 1,5 aastat. Nad elasid  mu isaema kahekordses majas,  teisel korrusel olevas isa  endises  poissmehe korteris.    

  

Niisiis selles korteris, piibellikus mõttes "ülemises toas" (vt Ap.2:1-4) üks kord oli mu ema pannud mu voodile. Ja ma olevat vaadanud üles lakke ja naerma hakanud. Esmalt seda lugu kuuldes mõtlesin et see oli see kui imikud näevad midagi ning hakkavad naerma aga mu maine ema seda mulle rääkides ütles, et tema ei saanud minu tookordsest käitumisest aru kuna reaalselt laes polnud midagi mille üle võiks naerda.  Hiljem ta arvas et äkki võis see olla mingi valguse mäng lakitud puidust lae pinnal. 

 Kuigi ma kuulsin seda lugu oma ema käest aastaid tagasi, olen ma käitunud Maarja, Jeesuse ema viisil,   “ kes pidas meeles kõik tema poja kohta räägitud lood  nende  üle mõtiskledes (vt  Luk 2:19)  ja hoidsin neil alal selle aja jaoks kui Jumal aitab mul neist aru saada ning mu elu pusle kokku panna. 

Olles nüüd olnud mõne aja seotud prohvetliku õpetusega, olen õppinud oma taevase Abistaja[2]  abiga mõistma prohvetlikke olukordi. Ja ma usun et Issand on andnud mulle prohvetliku arusaamise sellest mis antud loos tegelikult aset leidis.  Üks prohvet ütles kunagi ühel oma loengus et inglid võivad esineda valgusesähvatustena ja võivad mängida valgusega. Ma usun et tol korral sel momendil hakkasin ma seda valguse mängu nähes naerma kuna mu vaim selle väikse imiku kehas mäletas varasemat Taevas aset leidnud ingellikku valguse mängu, mida ma olin näinud vaimse olendina seal olles.

---

[1] Ma oletan et see võis juhtuda 1985 a märtsis- aprillis, võib-olla Paasapüha paiku.

[2] Taevase aitaja all pean ma silmas Püha Vaimu. Piibel kirjeldab Püha Vaimu, Kolmainsuse kolmandat Isikut Aitajana või Abistajana. Vt Joh 14:26 AMP.

Kuidas mu maine poolvend Taevas olles mind julgustas t

Minu esimene vaimne kogemus on  pärit  ajast, kui ma ei olnud veel füüsiliselt inkarneerunud oma füüsilisse kehasse. Sel teekonnal Issandaga, ma olen juba jõudnud  märgata, et mu vaim- minu tegelik olemus- mäletab palju enam mu preeksistentsest seisundist vaimolendina Taevas ning ka  mis eelnes mu otsusele inkarneeruda 1984a, kui mu piiratud inimmõistus, mis ei ole veel suutnud kõike haarata.  Aga see mälestus sellest ajast on jäänud nii selgelt mulle meelde, nagu see oleks juhtunud alles eile.  

 Niisiis mäletan ma kuidas ma vaimolendina olin Taevas ja vaatasin alla maapeale (vt Heb 12:1).  Mulle anti võimalus vaadelda ühte abielupaari, kellest pidid saama tulevikus minu ema ja isa. Ma vaatasin neid ja tundus et see ei olnud esimene kord kui ma seda teen kuid ma  ikka veel kahtlesin selles, kas ma peaksin just sellesse perekonda kehastuma.  

Selleks hetkeks olin ma juba teada saanud ja näinud, mis oli juhtunud sellele beebile, kes oli olnud mu tulevase ema ihus mitmeid aastaid ennem minu sündi. Põhjus, miks mu tulevane ema oli sunnitud otsustama abordi kasuks, oli selles et tal ei olnud sel ajal päris oma elamist ning tal oli ka raske majanduslik olukord. 

Mõtiskledes selle üles teadsin ma väga selgelt, et ma ei taha, et minuga juhtuks samamoodi nagu juhtus mu maise poolvennaga  - ma tahtsin et kõik selle inkarneerumisega võiks olla perfektselt organiseeritud.  

Ma ei ole päris kindel selles, kuidas ma sain tundma seda vaimolendit, kellest oleks saanud  mu aborteeritud maine poolvend. Ma oletan, et suht peale seda kui ta tuli Taevasse tagasi, anti mulle võimalus õppida teda tundma. Ma kutsun teda Martiniks. 

Ühel neist kahtlemise-mõtisklemise kordadest, kui ma olin uuesti taaskord vaadelnud oma tulevast ema ja isa ning olin ikka veel  natukene mures, kuna ma kartsin seda et minuga võib juhtuda samamoodi nagu mu tulevase maise poolvennaga sai ta kuidagi  mu mõtetest aru. See juhtus ilmselt seetõttu et  taevases reaalsuses on  kõik su mõtted mõistetavad teistele vaimolenditele sinu ümber ning on võimalik suhelda mõtete tasandil. 

 Martin  tuli mu juurde ja ütles :"Õeke, ära muretse. Sinuga ei juhtu samamoodi nagu juhtus minuga!" ning seda öeldes andis ta mulle mõtete tasandil mõista, et Taeva ja Maa Loojal on juba kõik kontrolli all. Kui ma kuulsin Martinit mind öekeseks nimetatavat see tundus nii võõrastav aga samas ma teadsin et pean sellega harjuma kui ma otsustan selle elu valida. 

Ja tegelikult ma ei tea siiani päris täpselt kuidas ta seda teadis. Aga neist julgustussõnadest oli palju abi. Tegelikult need andsidki mulle julguse teha see natukene raske otsus - raske selles mõttes et see tähendas mulle lahkumist Taevaste sfääride turvalisusest, mis oli olnud mulle koduks- ja inkarneeruma maa peale ning olema vangistatud maisesse ihusse.  Aga jah ma võtsin selle riski uskudes et see on seda väärt.

   Kuidas ma neid asju   nii täpselt mäletan? Issand hakkas mulle meenutama seda samm-sammult vastavalt nagu mu piiratud füüsiline mõistus oli valmis seda vastu võtma kasutades selleks erinevaid vahendeid. Teatud osa sellest, mida ma varem kirjeldasin,  jõudis mu füüsilisesse mõistusesse, kui ma olin lugemas sünnieelsetest kogemustest ühest David Seamandsi raamatust   Putting down childish things.

Aga enam sellest tuli esile mu mõistuses peale seda kui üks noor Jumalamees palvetas mu eest 28^th April 2011 kummalise palve: More pressure God, more innermost pressure from the deepest part, from the destiny that You  spoke, Father.  Father I ask You that You bring  forth the whisper when you whispered their destiny before they were born into the air. I speak out that this innermost pressure of the deepest parts of Your people. Father that whispering of Your voice in Heaven where You said that now I want that  she will come and he will come and this person will come called by name. Father, this destiny that You had wombed into them, I speak out that this whispering  becomes now a call.

 Kui ma kuulsin fraasi sellest kuidas Jumal on kutsunud isikust nimepidi, see tõi mulle meelde kõik detailid. 

 Sel palveajal tegelikult kui see Jumala mees oli palumas seda palvet mu eest neid sõnu, see mis minuga juhtus oli üsna huvitav. Sel koosolekul esmalt olin seismas aga kui ta tuli mu juurde ja pani oma käe mu parema käele mida ma hoidsin oma kõhu peal ma langesin enda taga olevale toolile. Ma mäletan et ta vist pani oma käe uuesti mu paremale käele ja siis ma tundsin õrna ja armast aga sügavat sähvakat läbistamas mu ihu ülalt alla. See oli väga veider kogemus aga samal ajal oli see hea kogemus  ning just peale seda need kogemused said mulle selgemaks. Neist on võimalik lugeda tulevikus. 

Introduktsioon

Minu isiklik vaimne teekond Tõeni¹  "algas" tegelikult minu elus, kui ma oma maises ihus olin väga noor, vastavalt maisele ajaarvestusele. Ehk siis see algas isegi ennem  minu "inkarnaneerumist" maisesse sfääri  18ndal  Oktoobril 1984.a. Nagu   Ps.139:16 on kirjutatud Jumala kohta, et "Ta silmad nägid mind juba mu emaihus ja et Tema raamatusse oli kirjutatud kõik mu elupäevad ehkki ühtki neist ei olnud olemas".  Ehk siis et ehkki mitte ühtki neist päevist ei olnud juhtunud veel loomulikus maailmas, oli Jumal kõiki neid näinud kuna Tema elab igavikus kus pole aega. 

Ma usun et tegelikult me oleme igavesed vaimolendid kes on saadetud siia maisesse sfääri Jumala trooniruumist hetkel, mil Ta hingab meid eksistentsi. Samuti igavik on meie südameis nagu on kirjas Kog  3:11. Kuigi enamiku selles kirjatükis mainitust "sain aru" kui ma "leidsin" Jumala oma elus uuesti üles, siiski juba ennem seda ma teadsin oma sisimas et seal on midagi enamat kui vaid maine elu.

1Vt. John 14:16